Back to Sydney

Orange'st võetigi meie CVd, ja öeldi, et annavad teada kui hooaeg algab. Edasi suundusime Bathursti poole, käisime läbi sealsed tööagentuurid ja kuna midagi kindlat ei lubatus hakkasime Sydney'sse sõitma. Ööbisime Lithgow caravan pargis . Hommikul helistati Aarele agentuurist, et tulgu poole tunni pärast Bathursti tööle, aga kuna me olime 78km kaugusel ja Aarel polnud veel turvasaapaid ostetud, siis ta ütles, et ei jõua nii kiiresti ning selline vastus tööandjale ei meeldinud.Olime enam kui kindlad,et see mees enam tagasi ei helista ja jätkasime sõitu Sydney suunas. Paar tundi hiljem, kui me olime juba peaaegu Sydneys helistas sama mees, ja teatas Aarele et tule siis homme tööle. Mis seal ikka, hakkasime siis tagasi Bathursti sõitma umbes 150 km. Sinna jõudnud avastasime, et odavat ööbimiskohta ei olegi. Kiire arvutus ja jõudsime järeldusele, et meil ei ole mõtet sinna jääda, kuna Aare ei saaks piisavalt palka isegi päevakulude katmiseks. Otsustasime ikkagi Sydney'sse minna, Aare helistas agentuuri ja ütles, et ta on haige. Sõisime mööda sama teed tagasi Sydney poole. Sydney'sse jõudnud võtsime ööbimise kõige odavamas backeris mille leidsime. Järgmisest päevast kolisime caravan parki, kus nädala telkimine maksab 220 AUD.
Hakkasime tööd otsima agentuuridest, internetist ning viisime ka CV-sid kohapeale (Aare pooleliolevatele ehitus- objektidele ning mina kaubandus- keskustesse). Peale töö otsisime ka usinasti normaalsemat ööbimiskohta. Lõpuks leidsime korteri, mis tundus normaalne, Hornsby's, 220 AUD nädal. Ütlesime korteriomanikule (pilusilmsele naisele), et võtame korteri nädalaks, kui leiame kuskil tööd oleme kauem. Korter koosnes kolmest toast - meie tuba, lastetuba (kus olid poiss ja tödruk, mõlemad kooliealised) ning suur tuba. Tuli välja, et naine ise magas suures toas (mis oli ühtlasi ka söögituba) diivanil. Köök oli imeväike ning korteris ei olnud isegi telekat, küll oli aga klaver, mida poiss usinasti mängis. Vahel mängis ta klaverit hommikul kell 6.00, tõsiselt häiriv. Igatahes otsustasime, et seal üle nädala ei ole, isegi kui mõlemad tööd leiame. Aarel vedas ning ta sai tööd läbi agentuuri, töötab selle all siiani. Mina sisustasin oma päevi netist töö otsimisega või sõidsin rongiga erinevatesse linnaosadesse ning jagasin CV-sid. Samal ajal käisime veel õhtuti uut elamiskohta otsimas. Kui nädal täis hakkas saama, ütlesin korteriomanikule, et kolime välja. Tema hakkas ajama, et me lubasime kauaks jääda, tema tahab kaks nädalat ette teada jne. Tema käes oli veel 220 dollarit tagatisraha. Tegime talle kuidagi selgeks, et ei ole me midagi lubanud ning lõpuks jätsime 10 dollarit talle ''elektri eest'' (millest alguses mingit juttu ei olnud). Kuna me mingit normaalset elamiskohta leidnud ei olnud kolisime nädalaks tagasi caravan parki. Mina otsisin sama moodi tööd edasi ning Aare käis tööl. Päev enne kui pidime caravan pargis asjad kokku pakkima leidsime ''granny flat'i'' (pisike suvemajake tagaaias, kus on köök, magamistuba ning pesuruum), Dundas Valley's. 260 AUD nädalas. Muidugi võtsime selle. Nüüd elame juba neljandat nädalat siin.
Nädalake tagasi sain ka mina lõpuks töö, käin vanainimeste vabaaja keskust koristamas. Küll ainult 4 tundi päevas 6.00-10.00, aga asi seegi. Palk on ka normaalne, 23 dollari tunnis.
Ühel nädala- vahetusel käisime ka Palm Beach'is, mis on rohkem tuntud kui Summer Bay ehk rand kus filmitakse ,,Kodus ja võõrsil''. Rannas me midagi erilist ei leidnud ja kuna vihma sadas, siis me ka väga kaua seal ei olnud. Ka caravan pargis, kus ööbiaime filmiti paar nädalat ,,Kodus ja võõrsil''. (pildil Palm Beach)
Tööd otsides panin ka kuulutuse gumtree.com.au-sse. Vastuseid tuli igasuguseid, enamus olid muidugi mehed kes tahtsid massaaši, aga üks vastus oli huvitav, nimelt üks eesti tüdruk kirjutas, et ka tema otsib siin piirkonnas tööd. Otsustasime kokku saada. Nii saimegi tuttavaks toredate eesti inimestega Madise ja Liisiga, kellega koos kavatseme ka jõulud veeta.
Muide, jõulutunnet pole absoluutselt, üritatakse küll seda tekitada jõululaulude ja jõulu- kaunistustega (mida kusjuures topitakse igale poole kus võimalik). Isegi jõulubussid on, mis on ära ehitud nagu kuusepuud. Igatseme kodu ja sugulasi tuttavaid! Kodust rääkides, leidsime Sydney'st vene poe kust saab leiba, head hapukurki, suitsuliha ja kohukesi, nämmmm!!!

Viimane puhkus enne tõsist tööotsingut

Pühap, 24. käisime Lone Pine Koala Sanctuary’s. Väga armas ja tore koht. Lasime seal ka loomadega pilte teha, 78 AUD’i eest saime mõlemad pildi kolme loomaga. Mina valisin koala, kotka ja ussi, Aare ussi, koala ja krokodilli. Veel nägime kuidas koerad lambakarja aedikusse ajasid ning kuulasime usside loengut nende käitumisest ja elust. Saime ka paitada dingo kusikat.
Brisbanes tööd ei leidnud, seega ostsustasime edasi liikuda. 25. okt pakkisinme asjad ja 26. hommikul hakkasime Surfers Paradise poole sõitma. Leidsime karavanpargi, kus öö maksab 32 dollarit. Olime siin kokku kolm ööd. 26. vaatasime niisama ringi. Surfers paradise on täielik turismilinn.. Igal pool ainult poed ja erinevad lõbustused.
Kolmapäeval läksime Sea World´i, seal avastasime, et Sea World’i pilet maksab 80 AUD, aga kolme pargi (Sea World, Movie World ja Wet`n`Wild) VIP pääse maksab (kehtib kuni 30 juuni, selle kuupäevani piiramatult sissepääsu) 100 AUD, muidugi võtsime kolme pargi pileti. Nii käisimegi kolmap Sea Worldis, neljap Wet´n´Wildis ja reedel Movie World’is.
Sea World on nii mõnus perega veetmiseks, seal saab jälgida jääkarude tegevust vees läbi klaasi, maaalusel korrusel.
Samamoodi saab vaatata ka kalu (haisi, raisi ja ka väiksemaid veetegelasi). Veel saime sööta raisid ja katsuda meretähti
. Vaatasime ka delfiini showd ja pingviinide söötmiset. Oli ka ülitore etendus hüljestega. Üldse jäime päevaga rahule.
Wet’n’Wild’is käisime neljapäeval, see on suur veepark. Esimese atraktsiooniga suutsin endal seljalt natukene nahka maha tõmmata. Edasisi atraktsioone pidin nautima seljavaluga. Umbes kella kahest, kui Aare seisis Flow Rider'i (sarnane surfamisele, kuid oled kõhuli plastikplaadil ning üritad püsida tehisveevoolus) järjekorras, avastasime, et taevasse kerkivad tumesinised pilved ning see atraktsioon jäi meil viimaseks. Meil ei jäänud muud üle kui asjad pakkida ja kiiruga koju sõita (jätsime ju telgi koos tekkide ja patjadega karavanparki). Õnneks oli siin vaid natuke vihma tibutanud, nii et asjad olid kuivad. Ööseks panime telgi nii puude varju kui võimalik, muidugi öösel sadas, aga me pääsesime siiski kuivalt seekord. Reedel siis Movie world. Seal saime käia erinevatel etendustel (Scooby Doo, Marylin Monroe, Batman jne) ja lõbustuspargi atraktsioonidel, adrenaliini kui palju.. Lõbus päev veedetud panime asjad kokku ja sõitsime Byron Bay’sse, siia jõudsime umbes kella kaheksa paik. Võtsime kas ööd karavanpargis, 60 AUD kokku. Täna käisime Byron Bay’d imetlemas. Siinsed rannad on valge liiva ja rohekassinise veega.. Nägime ka vaalu. Homme hommikul hakkame sõitma Orange poole, kust loodame tööd saada.

Brisbane, here we come!

Reedel oligi meil viimane tööpaev, nii ülemus kui ta pojapoeg (9 a Aare sõber =) ) nutsid. Jube kurb oli... Laupäeval pakkisime asju ning pesime autot. Õhtul käisime veel iirlaste juures peol, kus Aare ja Leif kahepeale kasti õlut tühjendasid. Aare jõudis magama umbes kella neljast hommikul, ehk siis otsustatud – hommikul kella kaheksa paiku istusin mina rooli, samal ajal kui Aare kõrvalistmel oleles :D. Võtsime suuna Brisbane poole. Esimene peatus oli Macays, kust ostsime lebomati ja padjad (telgis magamiseks). Telgi saime Fate´i ja Dane käest, kuna nad ise seda enam ei vajanud. Käisime ka Capricon´is koobastes. Kõige lahedam oli see, et seal saab ka pulma pidada, 800 dollarit. Akustika oli meeletult hea., meile lasti seal kahte laulu ning pidime ka kahekesi eesti hümni laulma. Mingitel aastaaegadel elavad seal koobastes ka nahkhiired, aga meie neid ei näinud. Nägime vaid flying fox´i, kes oli puuris. Kohe kui meid nägi tuli jooksuga meie juurde.

Nii armas! Ööbisime Gladstone´i karavanpargis, telgis, 20 aud öö. Hommikul vara ärkasime ülesse, sest telgis läks väljakannatamatult palavaks. Kuna jõudsime oma ööbimiskohta nii hilja, ei näinud me ümbritsevat loodust, hommikul avastasime, et asume järve ääres, ümber rngi mäed, imeilus. Edasi suundusime Gin Gin´i, kust 15 km Brisbane poole on seletamatud graatrid (Mystery Craters),
vihma sadas, nii et pikalt me seal ei peatunud. Edasi Brisbane poole sõites jäime selliste vihmasadude kätte, et sõita ei näinud. Ööbisime Noosa´s, seekord hostelis (vihma pärast), 58 aud öö. Teisipäeval olime juba kella üheksast Australian Zoo parkimisplatsil. Nägime nii krokode, kui ka saarmaste söötmist ning vägevat linnuśhowd. Saime paitada koalasid ning känkasid ja sööta elevante. Soovitan kõigil kes Austraaliasse satuvad sinna kindlasti minna.
Sille ja Leif hakkasid ka pühapäeva hommikul sõitma. Odava ööbimiskoha leidsid nad Brisbane´ist 25 km kaugusel, Manley´s, ka meie oleme nüüd siin. Üks öö maksab 15 AUD, inimene.
Eile käisime Brisbane´s ringi vaatamas. Ilus linn. Leidsime pargi, kus nägime palju kilpkonnasid ja sisalikke.
Muidu otsime tööd ja oleme niisama lahedad.

Sisalikud, kilpkonnad ja ussid = Austraalia

Nii, uudised siis sellised, et hooaeg siin hakkabki läbi saama.. Ülemus ütles küll, et tööd on veel paariks nädalaks, aga ilmselt ei tasu selle peale lootma jääda, sest tööd on vaid paaril päeval nädalas. Mõtetu. Igatahes me endiselt ei tea mida edasi teha. Käisime 21.09-22.09 Tullys ja Innisfale´s (500 km Bowenist) banaanifarmid läbi (nägime meeletuid banaani- ja papaiade põlde), aga igal pool võeti inimesi backerite hostelitest. Mõlemad kohad on nii teistsugused - troopiline, niiske kliima, kõrged mäed ja meeletult vihmametsasid. Näiteks Tully rekord on 1140 mm vihma päeva jooksul. Seal võiks paar kuukest elada küll. Käisime ka mingil matkarajal, kus nägime suurt sisalikku.
Täiega nunsa =). Tagasi kodu poole sõites ostsime tee pealt arbuusi, umbes 10 kg. Süsteem, kuidas vilju (seal oli peale arbuuside ka kõrvitsad müügiks) müüdi oli täiega imelik – viljad olid kärude sees ja hinnad nende juures. Ühe käru küljes oli metall kastike kuhu pidid ise raha panema, vastavalt südametunnistusele. Ilmselt Eestis selline asi ei toimiks.
Sille ja Leif jõudsid ka augusti lõpus Austraaliasse, natukene aega olid Airlie Beachil ja siis tulid ka Bowenisse. Nüüd elavad meiega ühes majas (eile kolisid siia) ja töötavad meiega samas farmis.
Ükspäev sõidsime kodu poole ja leidsime pisikese kilpkonna, kes tahtis üle autotee minna. Võtsime endaga kaasa, vahtisime ja tegime pilte mingi aeg ja siis viisime ta lähedal- olevasse parki, kus on mingi tiigike ka. Eeile käisime Sillega seal samas parte söötmas ja avastasime, et ka kilpkonnad söövad saia. Loomadest veel nii palju, et meil töö juures on lae all linnupesa. Ükspäev avastasime, et oranzikas umbes pooleteist meetrit pikk uss ronib lae all torudel, jahtides ilmselt linnupojakesi, kes pesas pahaimamtult piuksusid. Lõuna ajal tõstis tõstukijuht Aare lae alla, kust see siis rehaga ussi maapeale toimetada püüdis. Kusjuures kõik olid kindlad, et tegu on püütoniga, kes ei ole mürgine. Kui uss alla ämbrisse toimetatud oli arvasid kõik, et tegu on hoopis Brown snake´iga, kes on ikkagi mürgine.
Õnneks keegi viga ei saanud. Jätkasime rahulikult tööpaeva kui järsku üks pakkijatest hüppas kastidest, kuhu tomatid kukuvad eemale. Tuli välja, et ühe kasti sees oli samasugune Brown snake, seekord aga pisike. Aare viis ka tema ilusti sheedist välja. Tööl juba igav ei hakka.
Mingil päeval käisime tuttavate (iirlased) juures peol ja nägime nende elamiskohas puu otsas opossumit. Jube armas, näkitses Aare sõrme, püüdes aru saada kas on söödav või mitte.
Muidu oleme tööl käinud, nüüd lubati meid ka vabadel päevadel tomateid korjama minna, mingi lisaraha ikka..

Kaks päeva paradiisis

Seekord siis asjalood nii, et meil hakkab auto kindlustus (rego) läbi saama, mis tähendab, et pidime ülevaatuse tegema. Nüüd peame auto QLD´i ümber kirjutama. Mõtlesime et kui vihma sadama hakkab viime auto töökotta. Aga kuna vihma kuskilt ei paistnud, ainult suured tumesinised pilved käisid üle (juba umbes nädal), siis otsustasime töökaaslase abi paluda, et temaga kolmapäeval tööle ja tagasi koju saada. Ühesõnaga viisime auto esmaspäeva lõunal (olime teisipäeval vabad) remonti ja saime kätte neljapäeva hommikul. Arve oli kokku 10 000.-, päris palju võttes arvesse, et auto ise maksis 20 000.-. No mis seal ikka.. Teisipäeva öösel vastu kolmapäeva hakkas muidugi sadama. Kuna korjajad töötasid teisipäeval, siis saime ikkagi kolmapäeval tööd teha. Vihma sadas ka veel kolmapäeva hommikul.. Kuna põllud olid märjad ähvardati, et tuleb kolm vaba päea. Neljapäeva hommikul otsustasime Airlie Beachi minna, sest meie sõbrad kanadast, Dane ja Fate (kes elavad Airlie Beachil) lähevad 1. septembril koju tagasi. Kahjuks pidid nad mõlemad see päev töötama. Hommikul käisime natuke poodides ja siis sõitsime vaatama lähedalolevat koske, mille juures Dane kunagi käinud oli. Sinna sõites nägime suurt sisalikku üle tee jooksmas, ja tagasi sõites hüppas känguru üle tee. Kose juures puude all nägime umbes kahe meetrist ussi. Nii et metsikust loodusest puudu ei tule. Fate töötab jäätise kohvikus ja ta pidi seal olema kell 15.00, Dane töötab kruiiside müüjana ning ta pidi kell 16.00 tööl olema. Igatahes sõime Fate´i juures jäätised ja viisime Dane´i tööle. Ise läksime kalale. Seal väga huvitav ei olnud, ainult väiksed kalad lõid sulpsu. Mingi hetk tõmbas Aare krabi välja, kes oli kuidagi suutnud ennast tamiili külge kinni pusida, õigemini kaks krabi, sest teine püüdis esimest vette tagasi tõmmata. Kui ta sai aru, et on ikkagi väiksem ja nõrgem kui Aare, jooksis ta vee poole ning natuke enne vett jäi seisama (ilmselt sai õhk otsa). Aare päästis ka teise krabipoisi lahti, ka tema jooksis kiiresti vee poole, aga vahetult enne veepiiri jäi seisma. Aitasime nad mõlemad vette, nägime vaid kuidas nad üksteisest kinni hoides tumedusse kadusid. Mingi hetk pakkisime asjad kokku ja läksime Dane´i töökohta, niisama hindasid uudistama. Dane rääkis ühest heast kruiisist (Sisksa - nii purjeka kui kruiisi nimi), ja hakkas meile kohe seda pakkuma. Ja juba ta helistas, küsis reedese kruiisi kohta (kaks päeva, üks öö), muidugi, nagu saatuse kiuste olid ainult kaks viimast kohta vabad. Lõpuks helistasime ülemusele ja küsisime, et millal tööle minema peab, tema muidugi ei teadnud. Kui ütlesime põhjuse, miks teada tahame oli vastus - muidugi minge, pole mingit tööd. Ülimalt tore ülemus on meil, umbes 70 aastane vanatädike. Nojah, maksime siis piletid ära ( 4800.- piletid ja 1200.- sukeldumine). Umbes kell kümme õhtul sõitsime kodu poole, mõeldes, et kas tegime ikka õigesi, sest vesi snorgeldamiseks ja sukeldumiseks on üsna külm. Koju sõitsime maanteel umbes 60 km tunnis, kuna põllud olid märjad ei tahtnud ka vallabid (väikesed üliarmsad kukkurloomad) seal sopa sees olla ja kogunesid tee äärde, neid oli lihtsalt nii palju, et kokku lugeda ei jõudnud.
Hommikul kell 6.00 ülesse ja minek. Ilm oli üsna külm. Kell kaheksa sõitsime purjekaga, kus oli 14 reisijat ja kolm meeskonna liiget, sadamast välja. Tuul oli väga tugev ja lained nii
kõrged, et kuivaks ei jäänud meist keegi. Esimene sihtkoht – White Hevean. Saar näeb üsna tavaline välja, aga kui jõudsime vaate- platvormile olid vist kõigi suud imestusest lahti. Vabustav vaade – ülivalge liiv ja sinisinine ookean.
Meile räägiti, et aborigeenidele, kes seal kunagi elasid, on see rüvetatud maa. Põhjus väga lihtne, valged mehed, kes sinna saarele jõudsid, vägistasid aborigeenide naisi. Puhkes sõda, mille lõpptulemus oli see, et aborigeenid pakkisid oma asjad ja enam White Heavenile jalga ei tõsta. Igatahes, see rand on maailma kolmas kõige ilusam koht ning samuti ka maailma puhtaim rand. Seal anti meile aega kahjuks ainult tunnikese, siis seilasime edasi. Nägime ka delfiine, aga kahjuks üsna kaugelt. Vaatasime Austraalia ilusat mägist loodust ja erinevaid saari. Seejärel viidi meid snorgeldama. Varustus anti sealt, aga kuna meie enda varustus on parem, mõtlesime, et oleks võinud selle kaasa võtta. Üks meeskonna liige istus pisikeses paadis ja loopis kaladele saia. Neid oli meeletult. Aare proovis just fotokat paika sättida, hoides paadi servast kinni, kui see paadimees ütles talle, et suur kala on sinu jalgade all. Mina muidugi mõtlesin, et jajah, usun, usun. Aga kui vette vaatasin ujus see tohutult suur kala (Humphead Wrasse),
kes oli natukene väiksem kui mina, minu suunas. Inimesti nad ei ründa, tundus, et talle isegi meeldib seltskond, sest Aare lõi teda kogematta jagala, aga ta tuli ikka tagasi. Kogemus missugune. Edasi suundusime kuskile lahesoppi ööbima. Õhtul vaatasime ilusat päikeseloojangut. Magasime purjekal (tunne oli nagu pisikesel riiulil). Hommikul tõusime ülesse, tegime kohvi ja istusime purjeka tekil. Ilm oli üllatavalt soe, kell oli umbes 7.00, aga kõik olid lühikestes riietes. Järsku hüüdis kapten- vaalad!
Ja seal nad olid, umbes 50 meetri kaugusel meist, ema ja poeg! Vapustav! Hommikul kohvi kõrvale vaalade hingamist kuulata! Vaatasime neid umbes pool tundi ja siis suundusime natukene maad edasi. Seal ootas meid sukeldumismeeskond teise paadiga. Mina, Aare ja veel kaks prantsuse tüdrukut läksime sukelduma, teised jäid snorgeldama. Meie elu esimene sukeldumine! Jehuuu! Mõlemad nautisime seda täiel rinnal ning tahame kindlasti uuesti minna. Nägime veel kord seda suurt sinist kala, ja ka palju väiksemaid kalu. Korallid olid meie ümber nagu seinad.. Kahjuks pilte teha ei saanud, sest meie fotokaga saab ainult 10 m sügavusele minna, meie aga läksime 12 Vee all olime umbes pool tundi, kui tagasi purjekale jõudsime lõdisesime külma pärast. Edasi viidi meid Black Islandile haipoegi otsima, aga kahjuks ei näinud me ühtegi haid. Seejärel sõitsime mootori abiga (kuna tuult eriti ei olnud) sadamasse tagsi. Tagasi sõites nägime purjevõistluse purjekaid, neid oli meeletult palju. Siin on igaaastane suursündmus. Kõik kõndisid sadamast kurvalt kodude poole, sest kaks toredat päeva olid seljataga ning argipäev surus peale.. Ja meie mõtlesime sellele, et järgmisel päeval tööle küll minna ei taha. Siis tuli veel muidugi välja, et teised olid juba laupäeval töödanud. Kahepeale kaotasime umbes 1500.- (sellega, et tööle ei läinud), aga see trip oli seda väärt.
Kolisime jälle. Nüüd oleme uues majas juba nädalakese elanud. Kanada tüdruk (Mariah) pakkus, et äkki tahame tulla suuremasse majja, kus ka üür on väiksem. Nüüd olemegi siis siin, maksame nädalas 1350.-, maja on ilus, uus, basseiniga ja jube suur. Elame siin seitsmekesi – üks iiri paar – Crease ja Tim, kanada tüdruk - Mariah ja veel üks paar – iirlane Doug ja austraalanna Beccy. Tööd on meil veel umbes kaheks kuuks ja siis peame edasi vaatama mis teeme. Ilmselt Taisse ei lähe (nagu algne plaan oli), mõtlesime, et sõidame äkki natuke Austraalias ringi. Eks Paistab...

Lihtne elu =)

Hehe.. Ei ole enam nii palju aega kirjutamiaseks..
Igatahes kolisime uude majja. Oleme siin olnud umbes kaks nädalat. Põhjus väga lihtne - kui enne maksime 3000.- nädalas üüri, siis nüüd maksame 2000.-. Maja on vanem ja mitte nii kodune, aga raha on vaja.. Meiega koos elavad veel üks väga tore kanada tüdruk (Mariah) ja kolm korealast (kaks tüdrukut, üks poiss). Igatahes käime niikuinii enamus aega tööl ja vabadel päevadel kalal, põhimõtteliselt käime majas ainult magamas ja süüa tegemas.
Monster truck showl käisime ka. Minule meeldis, aga Aare ei olnud nii vaimustuses. Üks truck käis ikka üle katuse ka, aga Aare rikkus kogu lõbu ära, öeldes, et see ongi nii ehitatud. Lõpus oli vägev ilutulestik ja pärast kahetunnist kojusõitu olime üsna västinud.
Ma pole vist ennem maininud, aga meil siin suur jama - keegi mürgitab tomatite ja paprikate taimi (kohas kus neid müüakse).Kuna meie töötame ühes Boweni suurimas tomatifarmis, siis muidugi on ka meie farmi osad põllud mürgitatud. Igatahes ei tohiks see eriti hooaega lühendada (meie õnneks), sest uued taimed on juba mullas. See on Austraalias jube suur asi, sest rahalised kahjud farmidele on meeletud. Muidugi näitati lugu telekas ning ka meie farmis käidi filmimas.. Ühesõnaga olin mina kaks sekundit uudistes, sest jäin kogematta filmile.
Tööl meil igav ei hakka.. Ühel päeval kaalusin kaste ja suur ämblik hüppas minu nina ees olevasse tomatikasti. Ehmatasin korraks, aga õnneks ei olnud ta mürgine ja üks tööline toimetas ämblikupoisi õue. Siis ühel päeval leidsid poisid kuskilt liini alt ussi, 20-30 cm pikkuse, ilmselt surmavalt mürgine suureks kasvades. Muidugi pidi Aare ka teda näppima, aga õnneks kõik jäid ellu (nii poisid, kui uss).
Muidu käime lihtsalt tööl ja vahepeal ja püüame välja mõelda mis täpselt pärast hooaja lõppu teha.

Hello!

Pean häbiga tunnistama, et ei ole umbes kuu aega midagi kirjutanud..
Igatahes elame endiselt siin majas, aga nüüd juba viiekesi – üks korea poiss kolis kolmandasse tuppa.. Jube imelik on teine, magab silmaklappidega nii, et toas tuli põleb ning üks ja sama laul mängib terve öö läpakast, ei räägi ka eriti, ei tere ega head aega.
Oleme vahepeal ka eestlasi näinud. Nüüd teame juba 11 eestlast. Pisikene koht see Bowen, aga leidub ka kaasmaalasi.
Igatahes 11. juunil käisime QLD suuruselt teises linnas – Townsville`is, kuna mina ei saanud mitte kuidagi enda tfn`i (tax file number, seda on vaja maksude kätte saamisel) telefoni teel kätte. Aare tegi enda oma juba Echucas ära, aga mina mitte. Townsvilles jäi aega väheks. Kahest päevast oleks ehk piisanud, aga me ei raatsinud raha ööbimise peale raisata. Ühesõnaga oli meil linna kohta kodutöö ka tegematta, mis tähendas seda, et ega me seal palju ei näinud. Pärast suurt mangumist Aare poolt ostsime kalastusvarustuse, nüüd näen Aaret põhimõtteliselt ainult töö juures, sest ülejäänud aja käib ta kalal =). 14. juuni käisime head kalastuskohta otsimas, seda me küll ei leidnud, aga see-eest nägime suurt ussi, umbes pooleteist meetri pikkust. Roomas see ühel põlluteel, mõtlesin korraks, et võtan sabast kinni, siis näeme kellega tegu, aga ta oli liiga kiire. Järgmisel päeval küsisime töökaaslaste käest, et mis uss oli, tuli välja, et surmavalt mürgine, nime ma muidugi enam ei mäleta..
Teisipäeval oli austraalastel mingisugune püha, selle puhul oli pargis show. Põhimõtteliselt sama nagu Eesti tivoli, natukene uhkem ja lõpus oli romuralli, õhtu põhisündmus.
17. juuli on Townsville`is Monster Truck Show, kui tööpäev lühike, plaanime ka sinna minna.
Tööd on nüüd ikka palju rohkem, homme esimene vaba päev, töötasime jutti 13 päeva. Avastasime, et töökoha taga põllul hüppavad hommikuti kängurud ringi, nüüd oleme neid juba iga päev näinud.. Jube armsad!
Tervisi teile sinna kaugele! =)

Argipäev

Pole ammu midagi kirjutanud, aga eriti huvitavat pole toimunud ka. Paar nädalat tagasi kolisime majja. Hosteli omanik pakkus meile, et neil on üks maja, kus kedagi ei ela. Maja on vana, aga parem ikka kui hostel, siin on kolm magamistuba (kaks kaheinimese ja üks üheinimese tuba), suur tuba ühendatud söögitoaga, köök, väike saal (kus saab hästi trenni teha), wc, vannituba, garaaž kahele autole ja väike tagaaed. Hind jäi ka samaks, ehk 300$(3000.-) nädal. Tõesti mõnus vaheldus hosteli elule, kus meiega ühes toas oli veel kuus inimest. Esimese nädala olime siin majas kahekesi, aga selle nädala keskpaigast kolisid siia veel Rootsi tüdruk ja Korea poiss. Nad on toredad inimesed.
Raid on juba igapäevased kalad, näeme neid koguaeg, kui snorgeldamas käime. Avastasime ka jõe, kus on sildid krokotillide olemasolust, aga näinud neid veel ei ole.
Ilmad on natukene jahedamaks läinud, aga endiselt saab ujumas ja päevitamas käija.
Tööd on ka tunduvalt rohkem, aga endiselt mitte kuus päeva nädalas.
Tundub, et jääme siia kauemaks, võib-olla isegi hooaja lõpuni ehk oktoobrini.

Tomatid, meie lemmikud =)

Nüüdseks oleme kaks päeva tööl käinud. Neljapäeval neli tundi ja pühapäeval viis tundi, järgmine tööpäev on kolmapäeval. Päevad on lühikesed, sest farm alles alustab ja tööd ei ole nii palju, et täispikkasid päevi teha. Palga suurust me veel ei tea, küll seegi selgub. Täna on päev otsa vihma tibutanud, enamus hostelis ei saanud selle pärast tööle minna, ei tea kas vihm ka meid mõjutab, eks saab kolmapäeval teada. Töö iseenesest ei ole raske. Oleme jälle tomatifarmis, aga seekord tegeleme tomatitega, mis lähevad otse poelettidele, mitte tomatipastadeks. Mina sorteerin lindil olevaid tomateid (korjan välja liiga pehmed või ussiaukudega tomatid), edasi lähevad nad pakkimisele. Aare töö seisneb pakitud tomatite karpide komplekteerimises.
Ega palju huvitavat ei olegi juhtunud.. Aa, Aare nägi laupäeval koos ühe eestlase (Erki) snorgeldades jälle raid ja Tasselled Wobbegong shark`i. Erki ei teadnud mis kalaga tegu, aga sikutas teda sabast, Kala ujus ähvardavalt Aare poole, aga õnneks pööras jäsku teise suunda ja ujus ära. Aare sai sellest kalast ka väikse video, aga kahjuks sai JÄLLE fotoka aku tühjaks, nii et pilte ei saanud. Ühesõnaga, igav ei hakka =).

Elu Bowen'is

Oleme nädalakese Bowen`is olnud. Teisipäeval käsimegi lähedalolevates farmides tööd otsimas, neid oli kümme, aga ainult kolme saime ennast tööjärjekorda panna. Õhtul helistasime Echuca harvesterijuhile, kellega koos töötasime, sest tema (Alan) ja ta vend olid eelmisel aastal siin ühes farmis tööl. Nad helistasid farmerile, kelle heaks töötasid ja rääkisid meist, et oleme head töölised ja vajame tööd =), siis saadsid nad meile farmeri numbri, et helistaksime sinna, seal saame tööd. Nii me tegimegi, helistasime sinna ja neljapäeval käisime ka kohapeal, nad võtsid meie andmed, lubades kohe teada anda kui töölisi vajavad. Vähemalt midagigi.
Veel saime tuttavaks kanadalaste Faith`i ja Dane`iga. Nad tahtsid minna kolmapäeval Airlie Beach`ile tööd otsima (umbes tunnike Bowenist). Läksime nendega kaasa, mitte küll tööd otsima, aga lihtsalt uudistama. Seal on väga ilus lagoon (võltsrand) ja head riietepoed. Ostsime sealt ka snorgeldamis- varustuse. Õhtul läksime sööma kohta, kus Dane eelmisel aastal töötas. Toit oli väga maitsev ja ei maksnud ka liiga palju. Koju sõitsime kolmekesi, mitte neljakesi, sest Dane`le pakuti tööd ja ta pidi ööseks sinna jääma.
Ülejäänud päevad oleme hommikuti kail veekilpkonnasid vaatamas käinud, (nad käivad veepeal hingamas), rannas vedelenud ja snorgeldanud (värvilisi kalu on väga palju). Dane tuli ka tagasi, aga nad läksid täna koos Faith`iga Airlie Beachile tagasi ja ilmselt siia enam ei tule. Igatseme neid juba, kuigi nad on ainult neli tundi ära olnud..
Avastasime ühe maja juurest kaks kiisut, oleme neid söötmas käinud. Rannas jalutasid esmaspäeval paabulinnud ringi. Üks kodunt ära jooksnud koer oli ka, mängis usinasti rahvaga palli ja ujus ringi. Üleeile nägime kilpkonnasid vaadates haid ja eile raid, hiljem päeval kui snorgeldamas käisime, nägime ka vees väikseid raisi, üsna lähedalt, umbes kahe meetri kauguselt. Eile saime tuttavaks kahe eestlasega, kes siin puhkavad. Nad korjasid kuskil viis kuud õunu ja panid piisavalt raha kõrvale, et nüüd siin puhata.
Ühel õhtul avastasime, et siin on väga suured konnad ja eile nägime musti kakaduusid, ei teadnud, et sellised eksisteerivad.
Eile vaatsime filmi ``Australia``, mis on filmitud Bowenis, meie ööbimiskohast üle tee. Soovitan kõigile, sest meie arvates oli hea film.
Igatahes, kõige parema uudise jätsin lõppu :D, täna helistas meile farmer ja hommsest läheme tööle =). Veel ei tea täpselt mida tegema, aga oleme õnnelikud, et midagi on olemas.

Bowen

Lõpuks ometi jõudime siia. Bowen on super ilus koht oma tühjade randade ja kirju veeloomastikuga. Saabusime eile, sooja on 29 kraadi ja vee temperatuur on 26 kraadi. Mõnna. Neljapäeval ööbisime Sheppertonis, reedel Stanthorpe`is ja laupäeval Rockhamtonis. Nüüd oleme Bowen Backpackeris, üür on nädalas 280$ ja siin ööbib umbes 90 inimest. Homme hakkame ise ümbruskonna farmidest tööd otsima, muidu oleme tööootamis järjekorras, aga ei tea millal see meieni jõuab. Täna käisime rannas lebotamas. Elu on lill, aga tööd oleks ikkagi vaja :).

Uskumatult ilus Austraalia

Täna on kolmapäev. Pühapäeval sõitsime siis Melbourni. Võtsime hostelis kaheks ööks toa (120 aud`i, kusjuures registratuuris võttis meid vastu eestlanna) ja uurisime linna. Tuli välja, et Liis (ammune hea tuttuav) elab Melbournis, istusime natuke aega tema juures ja siis läksime Eureca Skydeck`ile (www.eurekaskydeck.com.au). Olime 300 m kõrgusel maapinnast. (pildil vaade 300 m kõrguselt Melbournile) Seal on üks atraktsioon - THE EDGE (majast läheb välja kast, mis on üleni klaasist), muidugi läksime sinna ka. Väga äge :).
Esmaspäeva hommikul tõusime varakult ülesse ja võtsime suuna Philip Isalndi poole. Kõigepealt nägime kuidas pelikane söödeti ja siis kuidas šokolaadi tehakse. (pildil pelikanide söötmine) Seejärel käisime koalasid vaatamas ja sealt edasi suundusime farmi lambaid paitama. Siis wildlife parki, kus saime kängurudele ja muudele loomadele süüa anda. Õhtul pimedas nägime kuidas pisikesed pingviinid ookeanist kaldale tulid. Seejärel sõidsime tagasi Melbourni, käisime GROWNis tuleshowd vaatamas (suured sambad, millest tuld purskab) ja siis tagasi hostelisse magama. Teisipäeval jätsime Melbourniga hüvasti ja võtsime suuna Great Ocean Roadile.
Meid ootasid jalustrabavad vaated ja uhked vihmametsad. Nägime isegi ühte ussi, ei tea kas oli mürgine, ja koalasid puude otas. Neid oleme nüüd vabas looduses näinud, aga känguid mitte. Ocean Roadil olime kaks päeva, ööbisime caravanpargis (135 aud öö). Pärast mõnenädalast põllul rabamist saime jälle näha kui uskumatult ilus on Austraalia!
Praegu on kell 20.15 ja meil on veel 92 km sõita, et jõuda ööbimiskohta, kust edasi QLDi poole minna.

Siit me tuleme Queensland =)

Eile sadaski vihma. Mitte küll nii palju, et hooaeg läbi oleks, aga nii, et paar vaba päeva siiski ja siis on veel viieks päevaks tööd.. Me ei arva, et on mõtet siia jääda, sest võib uuesti sadama hakata. Hommikul läksime kell üheksa magama, tõusime päeval kell üks, jõime paar energija jooki, pakkisime asjad ja nüüd oleme Echuca poole teel (teepealt oleks peaaegu ühe pisikese kutsu kaasa võtnud, istus nii õnnetult maantee ääres, aga meil poleks aega tema jaoks). Plaan on veel ühe öö Echucas veeta, Kadri ja Markoga (Echuca eestlased) söömas käija, veel seda linnakest nautida ja siis homme hommikul minema sõita. Kõigepealt Melbourni, seal veeta pääevakese ja siis Philip Islandile pingviine vaatama (http://www.visitphillipisland.com/). Edasi tahame mööda Grate Ocean Road`i (http://www.greatoceanrd.org.au/) QLD minna ja seal tööd otsida.

Boort

Esmaspäeva õhtul lahkusime Echucast.. Pühapäeval helistas meile ülemus ja küsis kas tahame minna umbes 1.5 tunni kaugusel asuvasse farmi. See on viimane farm ja sellepärast on tööd kõige kauem. Kuna see asub nii kaugel ei ole meil mõtet Echucas ööbida. Isegi natukene kurb oli asju pakkida, sest siin oleme juba harjunud, siin oli kodune.. Nüüd oleme Lake Charm`is caravanpargis (pildil väga väsinud mina ja rahulolev kiisu caravan pargis). Peale meie on siin veel 3 iirlast. Siin on kolm tuba ja köök, meie Aarega oleme ühes toas, kaks iirlast on teises toas ja kolmas magab diivanis, mis asub suures toas. Ühesõnaga elan ma hetkel nelja mehega :D. Tööl käime Boort`is. Loodame, et vihma ei saja, siis on veel umbes nädalaks tööd. Eile vedas, sest ümberringi sadas ja lõi välku, aga meie põld jäi kuivaks.

Echuca

Oleme umbes kaks nädalat siin olnud. Praegu töötame mõlemad farmides. Sain Aarega samasse kohta tööle. Me ei ole iga päev ühes farmis, meid saadetaks sinna, kus töölisi vaja. Töö on väga igav, aga üsna lihtne – oleme tomatikorjamis masina peal. Põhimõte siis selles, et tomatid korjatakse masinaga (harvester), mis on kombaini sarnane, seejärel nad liiguvad mööda liini (kust meie peame välja noppima prahi) traktori kasti. (pildil harvester) Raskem osa ja tegelik põhjus, miks seal masina peal olema peame on see, et iga natukese aja tagant peame harvesteri mullast puhastama. Palk on 18$ tunnis miinus maksud. Ainuke halb asi selle kõige juures on see, et kuna töötame 12 h ja öösiti, siis veab kui 8 h magada saame. Kuna töötame väljas on vihmased ööd vabad.
Ilm on siin päeval soe, aga öösel uskumatult külm. Üsna tihti on vihmapilved taevas ja sadu tähendab, et tööd ei ole..
Oleme saanud uusi tutvusi erinevatest maailma osadest, näiteks on siin paar Jaapani tüdrukut, mõned korealased, üks inglise noormees, paar sakslast ja hunnik iirlasi. Nii et seltskond on üsna kirju.
Ühel vabal päeval käisime lähedalasuvas loomade pargis, kus nägime peale teiste loomade ka kängurud ära. Mõned pildid saime teha ja siis sai fotoka aku tühjaks (meil ikka üldse ei vea sellega). Veel avastasime maja lähedal koha kus paabulinnud süüa otsima tulevad, oleme neid söötnud. Me ei teadnudki, et siin paabulinnud vabalt ringi käivad. (pildil üks paabulindudest keda söötsime)
Igatahes hakkab siin varsti hooaeg läbi saama ja oleme juba äramineku mõtted mõelnud. Eks paistab mis edasi saab...

Tere Echuca!

Teisipäeva õhtuks olime Milduras. Tuli välja, et see koht on Melbournist hoopis 500 km kaugusel. Õösel magasime autos ning kuna seal on väga ebamugav, siis unetunde jäi üsna väheks. Avastasime, et koht kust tööd lubati oli tegelikult hostel, kus otsitakse inimestele kes seal ööbivad tööd. Igaksjuhuks otsustasime ise lähedalolevates farmides ringi vaadata. Lõpuks juhatas üks kohalik meid tööbüroosse. Seal ütles teenindaja, et kuna hooaeg on läbi, ei ole enam tööd ning uus hooaeg hakkab alles 6 nädala pärast. Helistasime Austraalia töö büroosse (otsitakse üle Austraalia töötajaid), sealt saime teada, et Swan Hilli juures on greipide korjajaid vaja. Saime selle koha kontaktandmed ja sõitsime sinna, seekord 200 km lõuna poole. Kohale jõudes selgus, et tööd oleks ainult paariks päevaks. Kuna Echuca´st (koht paarisaja km kaugusel Melbournist) helistati ja öeldi, et meile mõlemale on tööd umbes viieks nädalaks, siis otsustasime siia tulla. Kolmapäeva õhtuks olime kohal. Avastasime, et kahe inimese toad on kinni ja tuba mida meile näidati oli õudne (toas elab umbes kuus noormeest, kes ei arva, et koristamine oleks vajalik), siis mõtlesime tõsiselt, kas ikka jääda siia. (pildil hostel, kus ööbime) Lõpuks otsustasime, et pole hullu, mina lähen tüdrukute ja Aare sinna jubetasse tuppa. Õnneks oli veel üks tuba, mida meile algul ei näidatud, kus oli vähem segadust. Sinna jäimegi, nüüd oleme kaheksakesi kolme nari peale jaotatud. Leidsime siit hästi toredad eestlased (Kadri ja Marko), kellest on palju abi olnud. Eilse päeva töllerasime niisama siin väikses linnas ringi, ostsime tööriided ning magasime. Täna läks Aare esimest päeva tööle, mulle lubati, et saan ka, kas homme või ülehomme. Muidu tööd saame teha kõikidel päevadel, 12 tunnistes vahetustes. Loodan, et saame mõlemad siia jääda.

Head aega Sydney!

On teisipäeva hommik, kell on 07.10. Täna õhtul saab kaks nädalat Austraalias. Vahepeal oleme rannas ujumas käinud ja rongiga sõitnud (autot erinevates Sydney nurkades otsinud). Uue fotoka ostsime ka, seekord veekindla ;). Reedel ostsime auto, Ford Falconi, ta on mõnusalt suur. Laupäeval käisime autoga kohas nimega Blue Mountain, seal on jalust nõrgaks võtvad vaated, aga kahjuks sai meil fotoka aku tühjaks, seega tegime suhteliselt vähe pilt. (pildil killuke Blue Mountain´ist)
Täna lähme siis Sydneyst ära, 1027 km sõitu, kohta, mis on paarsada kilti Melbournist. Seal on mingi farm, kuhu lubati, et saame tööd, kuigi me ise selles nii kindlad ei ole. Loodame tööd saada ja ilusat loodust näha. Aitab puhkamisest!

Reedel tegime esimest korda ühises köögis süüa. Siiani oleme krõbinaid ja võisaiu söönud või väljas söömas käinud. Köögis nägime esimest eestlast, ma arvan, et natuke üle 20a vanust noormeest. Aare rääkis temaga, tuli välja, et ta koristab siin tube ja saab selle eest öömaja. Kuskil jagatakse tasuta süüa ka. Nii ta elabki siin, tööd eriti otsida ei viitsi. Me mõtlesime kohe, et pigem tuleme koju tagasi, kui hakkame niimoodi elama.
Reedel jalutasime veel niisama ringi, oleme iga päev üle 10 km käinud. Midagi erilist ei toimund, see-eest laupäev oli vägagi sündmusterohke. Vaatasime kohe hommikul, et ilm on väga ilus ja võiks randa minna. Ostsime poest päiksekreemi (lõpuks) ja seadsime sammud Bondi Bech´i poole. Kohale jõudes avastasime, et mööda rannaäärt edasi jalutades on pankrannik. Otsustasime uurima minna. Nägime palju krabisid ja muid imelikke loomi, keda Eestis küll ei ole. (pildil krabipoiss) Lained lõid üsna tugevalt vastu veest välja ulatvaid kive. Seisime ühel madalamal kivil ja ootasime suuremat lainet, et head pilti saada. Mäletan, et Aare ütles veel: ,,Ta kogub alles,´´ ja siis see laine tuligi, me olime täiesti läbimärjad.
Nalja kui palju. Siis avastasime, et mul fotokas käes ja telefon taskus, Aare telefon oli õnneks kotis. Ühesõnaga koju 6 km läbimärjana kiirkõndi (kusjuures vihma hakkas ka tibutama) ja elektroonika puhuri juurde kuivama. Telefon jäi õnneks ellu, aga fotokas on kutu, nii et peame uue fotoka ostma.
Pühap fotokat osta ei saanud, sest poed olid kinni. Läksime uuesti randa. Seekord käisime ujumas ka. Lained on siin tõsiselt lahedad, aga vesi meeletult soolane, pole ime, et enamus austraallaste toidud on magedad. Käisime kaks korda lainetes möllamas, mina tulin mõlemad korrad välja nii, et kurk oli soolast vett täis. Aarel läks üks kord vesi kurku, seega ujumise isu oli natukeseks ajaks läinud. Õigel ajal ilmselt, sest võtsime päikest arstipunkti juures ja natuke peale seda kui meie välja tulime läksid inimesed järjest arstide juurde, ilmselt meduuside kõrvetustega. Vaatasime veel pankrannikul kaugemale kui eile jõudsime. Leidsime palju suuremad krabid, aga fotokat kahjuks ei olnud. Õhtu poole tulime koju ära, vaatasime telekat ja siis tuttu. Täna, vähemalt mõned tunnid, tuleks tööd otsida. Kahjuks on ilm väga ilus :).

Juhuuu, Austraalia :)

Lõpuks saimegi lennukile. Järgmine kord teame, et kui tahame kuskile lennata, on lihtsam mitte pükstele vööd peale panna, sest igas turvakontrollis (neid oli kokku väga palju), tuleb see ära võtta. Lendamine oli suhteliselt igav, magamine ebamugav ja toit mitte just kõige parem. (pildil lennuki söök) Hong Kongis ei pidanud me eriti kaua ootama, umbes kaks tundi ja olimegi viimase lennuki peal. Sydneysse jõudsime umbes kell 22.00 kohaliku aja järgi (ajavahe on +9 tundi). Sydney tollist läbitulek oli õudne, meid kontrolliti nii palju, et mõtlesime tõsiselt juba tagasi koju lendamisele. Õnneks lasti meid ikka üle piiri.
Valisime välja ööbimiskoha nende seast, mis olime endale märkmikusse kirjutanud ja proovisime gps´i pealt seda ülesse leida, aga kuna levi ei olnud, siis panime gepsu tagasi kotti ja hakkasime lennujaama infopunkti otsima. Leidsime infopunktist ukrainlase, kes juhatas meid marsa peale. Marsa juht oli hiinlane ja sõit lennujaamast maksis kokku 280.-. Jõudsime backbackersite d`lux hostelli. Võtsime kaheinimese toa kaheks nädalaks, kokku 10 000.-. Panime kotid tuppa ja läksime välja jalutama. Ilm oli selge ning sooja umbes 25 kraadi.
Avastasime, et elame täielikus getolinnas, kuna tänaval on umbes 6 striptiisiasutust, mille iga ukse ees seisab vähemalt kolm prostituuti. (pildil vaade tänavalt) Üle tee meie elamiskohast on asutus, kus pokkerit saab mängida 24/7 ja üldse on inimesed mitte just eriti usaldusväärse olekuga. Sõime lähedal olevas McDonald'sis kõhu täis, kuna lennukis ei olnud me kumbki eriti söönud (Mc on peaaegu sama odav kui Eestis).
Saime lennujaamast väikese Sydney kaardi ja läksime selle järgi lähedalolevasse parki. Kuulsime kohe puude otsas imelikke häälitsusi ja tuli välja, et need kuulusid suurtele nahkhiirtele (flying fox). Nad on umbes sama suured kui Eestis kajakad. Jalutasime veel natuke ringi ja kobisime siis uude koju magama.
Hommikul vara ajasin Aare ülesse (nüüdseks olen teda umbes 4 korda juba vara ülesse ajanud) ja seadsime sammud linna poole, mis asub meist umes 3 km kaugusel. Ilm oli vihmane aga soe, üle 20 kraadi. Vaatasime paari riietepoodi, kuid raha ei raatsinud raisata. Küll aga pidime ostma pistikutele üleminekud, kuna siinsed pistikupesad on teistsugused, need maksid 110.- tükk. Otsisime panka ja kohta kust telefonikaardid osta. Läksime mingisse suvalisse poodi sisse, kuid tuli välja, et see oli põhimõtteliselt maa-alune linn, täis erinevaid riidepoode ja söögikohti. Söögikohti on siin üldse meeletult palju, kaks korda rohkem, kui Eesti vanalinnas. Ostsime 40.- eest puuviljasalti, mis oli uskumatult hea. Leidsime mingi putkakese, kust saime endale telefonikaardid osta (Maili +61 0412562658, Aare +61 0411145493). Järgmisena suundusime panka, kus lasime endale pangakontod teha. Siin saab konto teha nii, et on kahepeale ühine konto, kuhu mõlemad saavad raha panna ja samal kontol on mõlemale inimesle säästukonto, mis on eraldi ja kogub 4% intressi. Sellise süsteemi valisimegi. Pangakaardid saame umbes nädala pärast kätte. Kaardid tehtud, hakkasime toidupoodi otsima, austraallaste ei ole need vist kõige populaarsemad. Lõpuks ühe leidsimegi linnas sees. Ostsime viis kottäit süüa ja majapidamistarbeid (söök on siin väga kallis, võipakk 40.-, pool latti vorsti 50.- sai 20.- jne) ning kõndisime nende kottidega 3 km koju. Järgmine päev avastasime, et meie kodust mingi paarsada meetrit asub ka üks toidupood :D. Kokku käisime ühe päeva jooksul linnas kolm korda, koguaeg jalgsi. Nägime puu otsas värvilisi papagoisid, neid samu, mida Eestis kalli raha eest müüakse. Läksime kella viie paiku õhtul magama ning tõusime öösel kella kahest ülesse (muidugi minu algatusel =) ) ja jalutasime kella viieni hommikul, siis keerasime uuesti magama.
Neljap hommikul tõusime kell 8 ülesse ja avastasime, et ilm on palju ilusam. Päike paistis ja sooja oli umbes 25 kraadi. Otsustasime, et tuleb ikka rannas ka ära käija. Bondi beach asub meie majast 6 km kaugusel. Pakkisime rätikud sejakotti ja hakkasime kõndima (siiani oleme ainult kõndinud, Aarel on labajala lihase venitus ja minul suured vesivillid päkal). Randa jõudsime umbes kella ühe paiku, sest läksime vahepeal valesti ja tegime üsna suure ringi. Liiv oli ilus valge ja vesi rohekas sinine. Tuul oli üsna suur, ning lained hiiglaslikud – kui inimesed seisid põlvini vees, siis laine oli üle pea. Vesi oli nii külm, et ujuma me kumbki ei läinud, aga päikest võtsime küll. Umbes tunni pärast ajasime ennast püsti, sest kõhud läksid tühjaks. Avastasime, et rannamajas oli muuseum Bondi beachil asuvast loomastikust. Pilet oli 100.- nägu, otsustasime minna. Loomi oli suhteliselt vähe, enamus ekspeditsiooni tuli telekast. Aga nägime haipojad ja meritähed ikkagi ära. Mõtlesime kohe, et peame kuskilt snorgeldamisvarustuse ostma, sest siine veeloomiastik on ikka väga kirev. Edasi läksime kodu poole. Leidsime tee pealt veel mingi pargi, kus puude otsas oli valged papagoid ja selle juures asuvas jahisadamas nägime vees parvede kaupa kalu. Sõime alles kodu juures asuvas Subway´s (suur sai, mille vahele saad ise asju vaida, nt erinevaid lihasid, juuste, juurvilju ja kastmeid, meeletult hea ;), kokku suur sai ja kaks jooki maksid 175.-). Kõhud täis, läksime magama, kell oli umbes 19.00. Umbes kell 5 täna hommikul tõusime ülesse, vedelesime tükk aega voodis Austraalia uudiseid vaadates, ja lõpuks tulime alla arvutituppa, mina blogi kirjutama ja Aare tööd otsima. Muide, netis olek maksab 10.- 15 minutit.
Loodame varsti tööd leida, sest siit ära tulla küll ei tahaks, liiga palju on veel vaadata.
Pildid panen ka ülesse – fotoalbum.ee kasutaja – mannu1234.

Ja seiklused hakkasid...

Täna on siis 8. märts ja esmaspäev.. Juba neljapäeval pakkisime asjad ära, et näha kas on veel mingit kohvrit vaja. Lõpuks otsustasime, et ühest spordikotist, õlakotist ja seljakotist piisab, et kahe inimese aastased riidevarud ära mahutada.
Mõtlesime, et ei hakka kuskil mingit istumist tegema, lähme vaikselt minaema. Aga lõpuks istusime neljapäeval Kädi, Kerli, Oliveri, Rasmuse, Sannu, Karoli ja Herkiga (kallid sugulased), reedel Jaana, Intsu ja Sille, Kendy hakatusel nende ja Teedu, Teedu naise ja Tartsiga Loftis (armasad sõbrakesed); laupäeval Kaili, Kädi, Kerli, Karoli ja Oliveriga Kaili juures (veel kord sugulastega) ning pühapäeval kodus Aare perega. Nii palju siis meie vaiksest äraminekust :D.
Eile võtsime oma kodinad (õnneks neid polnud eriti palju) ja tulime Tallinna lennujaama. Aare ema ja isa tõid meid ära ja kõik sugulased tulid lehvitama. Põhimõtteliselt suguvõsa kokkutulek :). Kõiki kallistades ei tulnudki pisarat silma, nutma hakkasin alles siis kui olime turvaväravatest läbi läinud, nii kurb hakkas. Pakkusin isegi Aarele, et veel võime koju tagasi minna..
21.30 istusime juba lennukis ja lendasime Soome poole. Olime mõlemad hirmujutte kuulnud sellest, et kõrvad lähevad lukku ja pea hakkab valutama lendu tõusmisel ning maandumisel, aga ei olnud midagi nii õudne. Lennuk oli suhteliselt väike, mõlemal pool kahekohalised istmeread. Õhku tõusmisel ja maandumisel oli vaade lihtsalt super, sest väljas oli pime ja linn säras tuledes. Umbes 22.00 olid meie jalad juba Soome pinnal. Jälle minek läbi turvaväravate ja siis kaua ootamist, kokku ootasime üle kolme tunni, sest tuli välja, et meie lennuk ei lenda, tehnilise rikke tõttu. Lõpuks viidi kõik inimesed bussiga lennujaamast hotelli.Magama saime vist umbes kella kolme paiku. Mõnes mõttes oli hea, et lennuk ei läinud, saime veel pesemas käija ning mõnusas suures voodis puhata. Hommikul kell 7.00 oli äratus, et hommikust süüa ja siis bussi peale kell 8.30 ning jälle lennujaama. Läksime oma piletitega registratuuri. Ja juba jälle mingi jama, meie broneeringud sai ilusti ära teha, aga süsteemi vea tõttu ei saanud Aare pardakaarti Hong Kongist Sydneysse välja printida. Jah, ma kirjutasin õigesti, enam ei lähe me Bankoki, vaid hoopis Honk Kongi. Nii et veel üks muudatus meie reisis.
Praegu istume Helsingi lennujaamas ja ootame lennukile minekut, mis juhtub umbes kell 16.20. Natukene on veel aega, kõigest 6 tundi. Algus on igatahes juba seikluste rohke :D.