Lõpuks otsustasime, et pole hullu, mina lähen tüdrukute ja Aare sinna jubetasse tuppa. Õnneks oli veel üks tuba, mida meile algul ei näidatud, kus oli vähem segadust. Sinna jäimegi, nüüd oleme kaheksakesi kolme nari peale jaotatud. Leidsime siit hästi toredad eestlased (Kadri ja Marko), kellest on palju abi olnud. Eilse päeva töllerasime niisama siin väikses linnas ringi, ostsime tööriided ning magasime. Täna läks Aare esimest päeva tööle, mulle lubati, et saan ka, kas homme või ülehomme. Muidu tööd saame teha kõikidel päevadel, 12 tunnistes vahetustes. Loodan, et saame mõlemad siia jääda.
neljapäev, 25. märts 2010
Tere Echuca!
Teisipäeva õhtuks olime Milduras. Tuli välja, et see koht on Melbournist hoopis 500 km kaugusel. Õösel magasime autos ning kuna seal on väga ebamugav, siis unetunde jäi üsna väheks. Avastasime, et koht kust tööd lubati oli tegelikult hostel, kus otsitakse inimestele kes seal ööbivad tööd. Igaksjuhuks otsustasime ise lähedalolevates farmides ringi vaadata. Lõpuks juhatas üks kohalik meid tööbüroosse. Seal ütles teenindaja, et kuna hooaeg on läbi, ei ole enam tööd ning uus hooaeg hakkab alles 6 nädala pärast. Helistasime Austraalia töö büroosse (otsitakse üle Austraalia töötajaid), sealt saime teada, et Swan Hilli juures on greipide korjajaid vaja. Saime selle koha kontaktandmed ja sõitsime sinna, seekord 200 km lõuna poole. Kohale jõudes selgus, et tööd oleks ainult paariks päevaks. Kuna Echuca´st (koht paarisaja km kaugusel Melbournist) helistati ja öeldi, et meile mõlemale on tööd umbes viieks nädalaks, siis otsustasime siia tulla. Kolmapäeva õhtuks olime kohal. Avastasime, et kahe inimese toad on kinni ja tuba mida meile näidati oli õudne (toas elab umbes kuus noormeest, kes ei arva, et koristamine oleks vajalik), siis mõtlesime tõsiselt, kas ikka jääda siia. (pildil hostel, kus ööbime) 
Lõpuks otsustasime, et pole hullu, mina lähen tüdrukute ja Aare sinna jubetasse tuppa. Õnneks oli veel üks tuba, mida meile algul ei näidatud, kus oli vähem segadust. Sinna jäimegi, nüüd oleme kaheksakesi kolme nari peale jaotatud. Leidsime siit hästi toredad eestlased (Kadri ja Marko), kellest on palju abi olnud. Eilse päeva töllerasime niisama siin väikses linnas ringi, ostsime tööriided ning magasime. Täna läks Aare esimest päeva tööle, mulle lubati, et saan ka, kas homme või ülehomme. Muidu tööd saame teha kõikidel päevadel, 12 tunnistes vahetustes. Loodan, et saame mõlemad siia jääda.
Lõpuks otsustasime, et pole hullu, mina lähen tüdrukute ja Aare sinna jubetasse tuppa. Õnneks oli veel üks tuba, mida meile algul ei näidatud, kus oli vähem segadust. Sinna jäimegi, nüüd oleme kaheksakesi kolme nari peale jaotatud. Leidsime siit hästi toredad eestlased (Kadri ja Marko), kellest on palju abi olnud. Eilse päeva töllerasime niisama siin väikses linnas ringi, ostsime tööriided ning magasime. Täna läks Aare esimest päeva tööle, mulle lubati, et saan ka, kas homme või ülehomme. Muidu tööd saame teha kõikidel päevadel, 12 tunnistes vahetustes. Loodan, et saame mõlemad siia jääda.
esmaspäev, 22. märts 2010
Head aega Sydney!
On teisipäeva hommik, kell on 07.10. Täna õhtul saab kaks nädalat Austraalias. Vahepeal oleme rannas ujumas käinud ja rongiga sõitnud (autot erinevates Sydney nurkades otsinud). Uue fotoka ostsime ka, seekord veekindla ;). Reedel ostsime auto, Ford Falconi, ta on mõnusalt suur. Laupäeval käisime autoga kohas nimega Blue Mountain, seal on jalust nõrgaks võtvad vaated, aga kahjuks sai meil fotoka aku tühjaks, seega tegime suhteliselt vähe pilt. (pildil killuke Blue Mountain´ist)
Täna lähme siis Sydneyst ära, 1027 km sõitu, kohta, mis on paarsada kilti Melbournist. Seal on mingi farm, kuhu lubati, et saame tööd, kuigi me ise selles nii kindlad ei ole. Loodame tööd saada ja ilusat loodust näha. Aitab puhkamisest!
Täna lähme siis Sydneyst ära, 1027 km sõitu, kohta, mis on paarsada kilti Melbournist. Seal on mingi farm, kuhu lubati, et saame tööd, kuigi me ise selles nii kindlad ei ole. Loodame tööd saada ja ilusat loodust näha. Aitab puhkamisest!
pühapäev, 14. märts 2010
Reedel tegime esimest korda ühises köögis süüa. Siiani oleme krõbinaid ja võisaiu söönud või väljas söömas käinud. Köögis nägime esimest eestlast, ma arvan, et natuke üle 20a vanust noormeest. Aare rääkis temaga, tuli välja, et ta koristab siin tube ja saab selle eest öömaja. Kuskil jagatakse tasuta süüa ka. Nii ta elabki siin, tööd eriti otsida ei viitsi. Me mõtlesime kohe, et pigem tuleme koju tagasi, kui hakkame niimoodi elama.
Reedel jalutasime veel niisama ringi, oleme iga päev üle 10 km käinud. Midagi erilist ei toimund, see-eest laupäev oli vägagi sündmusterohke. Vaatasime kohe hommikul, et ilm on väga ilus ja võiks randa minna. Ostsime poest päiksekreemi (lõpuks) ja seadsime sammud Bondi Bech´i poole. Kohale jõudes avastasime, et mööda rannaäärt edasi jalutades on pankrannik. Otsustasime uurima minna. Nägime palju krabisid ja muid imelikke loomi, keda Eestis küll ei ole. (pildil krabipoiss)
Lained lõid üsna tugevalt vastu veest välja ulatvaid kive. Seisime ühel madalamal kivil ja ootasime suuremat lainet, et head pilti saada. Mäletan, et Aare ütles veel: ,,Ta kogub alles,´´ ja siis see laine tuligi, me olime täiesti läbimärjad.
Nalja kui palju. Siis avastasime, et mul fotokas käes ja telefon taskus, Aare telefon oli õnneks kotis. Ühesõnaga koju 6 km läbimärjana kiirkõndi (kusjuures vihma hakkas ka tibutama) ja elektroonika puhuri juurde kuivama. Telefon jäi õnneks ellu, aga fotokas on kutu, nii et peame uue fotoka ostma.
Pühap fotokat osta ei saanud, sest poed olid kinni. Läksime uuesti randa. Seekord käisime ujumas ka. Lained on siin tõsiselt lahedad, aga vesi meeletult soolane, pole ime, et enamus austraallaste toidud on magedad. Käisime kaks korda lainetes möllamas, mina tulin mõlemad korrad välja nii, et kurk oli soolast vett täis. Aarel läks üks kord vesi kurku, seega ujumise isu oli natukeseks ajaks läinud. Õigel ajal ilmselt, sest võtsime päikest arstipunkti juures ja natuke peale seda kui meie välja tulime läksid inimesed järjest arstide juurde, ilmselt meduuside kõrvetustega. Vaatasime veel pankrannikul kaugemale kui eile jõudsime. Leidsime palju suuremad krabid, aga fotokat kahjuks ei olnud. Õhtu poole tulime koju ära, vaatasime telekat ja siis tuttu. Täna, vähemalt mõned tunnid, tuleks tööd otsida. Kahjuks on ilm väga ilus :).
Reedel jalutasime veel niisama ringi, oleme iga päev üle 10 km käinud. Midagi erilist ei toimund, see-eest laupäev oli vägagi sündmusterohke. Vaatasime kohe hommikul, et ilm on väga ilus ja võiks randa minna. Ostsime poest päiksekreemi (lõpuks) ja seadsime sammud Bondi Bech´i poole. Kohale jõudes avastasime, et mööda rannaäärt edasi jalutades on pankrannik. Otsustasime uurima minna. Nägime palju krabisid ja muid imelikke loomi, keda Eestis küll ei ole. (pildil krabipoiss)
Lained lõid üsna tugevalt vastu veest välja ulatvaid kive. Seisime ühel madalamal kivil ja ootasime suuremat lainet, et head pilti saada. Mäletan, et Aare ütles veel: ,,Ta kogub alles,´´ ja siis see laine tuligi, me olime täiesti läbimärjad. Nalja kui palju. Siis avastasime, et mul fotokas käes ja telefon taskus, Aare telefon oli õnneks kotis. Ühesõnaga koju 6 km läbimärjana kiirkõndi (kusjuures vihma hakkas ka tibutama) ja elektroonika puhuri juurde kuivama. Telefon jäi õnneks ellu, aga fotokas on kutu, nii et peame uue fotoka ostma.
Pühap fotokat osta ei saanud, sest poed olid kinni. Läksime uuesti randa. Seekord käisime ujumas ka. Lained on siin tõsiselt lahedad, aga vesi meeletult soolane, pole ime, et enamus austraallaste toidud on magedad. Käisime kaks korda lainetes möllamas, mina tulin mõlemad korrad välja nii, et kurk oli soolast vett täis. Aarel läks üks kord vesi kurku, seega ujumise isu oli natukeseks ajaks läinud. Õigel ajal ilmselt, sest võtsime päikest arstipunkti juures ja natuke peale seda kui meie välja tulime läksid inimesed järjest arstide juurde, ilmselt meduuside kõrvetustega. Vaatasime veel pankrannikul kaugemale kui eile jõudsime. Leidsime palju suuremad krabid, aga fotokat kahjuks ei olnud. Õhtu poole tulime koju ära, vaatasime telekat ja siis tuttu. Täna, vähemalt mõned tunnid, tuleks tööd otsida. Kahjuks on ilm väga ilus :).
neljapäev, 11. märts 2010
Juhuuu, Austraalia :)
Lõpuks saimegi lennukile. Järgmine kord teame, et kui tahame kuskile lennata, on lihtsam mitte pükstele vööd peale panna, sest igas turvakontrollis (neid oli kokku väga palju), tuleb see ära võtta. Lendamine oli suhteliselt igav, magamine ebamugav ja toit mitte just kõige parem. (pildil lennuki söök) 
Hong Kongis ei pidanud me eriti kaua ootama, umbes kaks tundi ja olimegi viimase lennuki peal. Sydneysse jõudsime umbes kell 22.00 kohaliku aja järgi (ajavahe on +9 tundi). Sydney tollist läbitulek oli õudne, meid kontrolliti nii palju, et mõtlesime tõsiselt juba tagasi koju lendamisele. Õnneks lasti meid ikka üle piiri.
Valisime välja ööbimiskoha nende seast, mis olime endale märkmikusse kirjutanud ja proovisime gps´i pealt seda ülesse leida, aga kuna levi ei olnud, siis panime gepsu tagasi kotti ja hakkasime lennujaama infopunkti otsima. Leidsime infopunktist ukrainlase, kes juhatas meid marsa peale. Marsa juht oli hiinlane ja sõit lennujaamast maksis kokku 280.-. Jõudsime backbackersite d`lux hostelli. Võtsime kaheinimese toa kaheks nädalaks, kokku 10 000.-. Panime kotid tuppa ja läksime välja jalutama. Ilm oli selge ning sooja umbes 25 kraadi.
Avastasime, et elame täielikus getolinnas, kuna tänaval on umbes 6 striptiisiasutust, mille iga ukse ees seisab vähemalt kolm prostituuti. (pildil vaade tänavalt)
Üle tee meie elamiskohast on asutus, kus pokkerit saab mängida 24/7 ja üldse on inimesed mitte just eriti usaldusväärse olekuga. Sõime lähedal olevas McDonald'sis kõhu täis, kuna lennukis ei olnud me kumbki eriti söönud (Mc on peaaegu sama odav kui Eestis).
Saime lennujaamast väikese Sydney kaardi ja läksime selle järgi lähedalolevasse parki. Kuulsime kohe puude otsas imelikke häälitsusi ja tuli välja, et need kuulusid suurtele nahkhiirtele (flying fox). Nad on umbes sama suured kui Eestis kajakad. Jalutasime veel natuke ringi ja kobisime siis uude koju magama.
Hommikul vara ajasin Aare ülesse (nüüdseks olen teda umbes 4 korda juba vara ülesse ajanud) ja seadsime sammud linna poole, mis asub meist umes 3 km kaugusel. Ilm oli vihmane aga soe, üle 20 kraadi. Vaatasime paari riietepoodi, kuid raha ei raatsinud raisata. Küll aga pidime ostma pistikutele üleminekud, kuna siinsed pistikupesad on teistsugused, need maksid 110.- tükk. Otsisime panka ja kohta kust telefonikaardid osta. Läksime mingisse suvalisse poodi sisse, kuid tuli välja, et see oli põhimõtteliselt maa-alune linn, täis erinevaid riidepoode ja söögikohti. Söögikohti on siin üldse meeletult palju, kaks korda rohkem, kui Eesti vanalinnas. Ostsime 40.- eest puuviljasalti, mis oli uskumatult hea. Leidsime mingi putkakese, kust saime endale telefonikaardid osta (Maili +61 0412562658, Aare +61 0411145493). Järgmisena suundusime panka, kus lasime endale pangakontod teha. Siin saab konto teha nii, et on kahepeale ühine konto, kuhu mõlemad saavad raha panna ja samal kontol on mõlemale inimesle säästukonto, mis on eraldi ja kogub 4% intressi. Sellise süsteemi valisimegi. Pangakaardid saame umbes nädala pärast kätte. Kaardid tehtud, hakkasime toidupoodi otsima, austraallaste ei ole need vist kõige populaarsemad. Lõpuks ühe leidsimegi linnas sees. Ostsime viis kottäit süüa ja majapidamistarbeid (söök on siin väga kallis, võipakk 40.-, pool latti vorsti 50.- sai 20.- jne) ning kõndisime nende kottidega 3 km koju. Järgmine päev avastasime, et meie kodust mingi paarsada meetrit asub ka üks toidupood :D. Kokku käisime ühe päeva jooksul linnas kolm korda, koguaeg jalgsi. Nägime puu otsas värvilisi papagoisid, neid samu, mida Eestis kalli raha eest müüakse. Läksime kella viie paiku õhtul magama ning tõusime öösel kella kahest ülesse (muidugi minu algatusel =) ) ja jalutasime kella viieni hommikul, siis keerasime uuesti magama.
Neljap hommikul tõusime kell 8 ülesse ja avastasime, et ilm on palju ilusam. Päike paistis ja sooja oli umbes 25 kraadi. Otsustasime, et tuleb ikka rannas ka ära käija. Bondi beach asub meie majast 6 km kaugusel.
Pakkisime rätikud sejakotti ja hakkasime kõndima (siiani oleme ainult kõndinud, Aarel on labajala lihase venitus ja minul suured vesivillid päkal). Randa jõudsime umbes kella ühe paiku, sest läksime vahepeal valesti ja tegime üsna suure ringi. Liiv oli ilus valge ja vesi rohekas sinine. Tuul oli üsna suur, ning lained hiiglaslikud – kui inimesed seisid põlvini vees, siis laine oli üle pea. Vesi oli nii külm, et ujuma me kumbki ei läinud, aga päikest võtsime küll. Umbes tunni pärast ajasime ennast püsti, sest kõhud läksid tühjaks. Avastasime, et rannamajas oli muuseum Bondi beachil asuvast loomastikust. Pilet oli 100.- nägu, otsustasime minna. Loomi oli suhteliselt vähe, enamus ekspeditsiooni tuli telekast. Aga nägime haipojad ja meritähed ikkagi ära. Mõtlesime kohe, et peame kuskilt snorgeldamisvarustuse ostma, sest siine veeloomiastik on ikka väga kirev. Edasi läksime kodu poole. Leidsime tee pealt veel mingi pargi, kus puude otsas oli valged papagoid ja selle juures asuvas jahisadamas nägime vees parvede kaupa kalu. Sõime alles kodu juures asuvas Subway´s (suur sai, mille vahele saad ise asju vaida, nt erinevaid lihasid, juuste, juurvilju ja kastmeid, meeletult hea ;), kokku suur sai ja kaks jooki maksid 175.-). Kõhud täis, läksime magama, kell oli umbes 19.00. Umbes kell 5 täna hommikul tõusime ülesse, vedelesime tükk aega voodis Austraalia uudiseid vaadates, ja lõpuks tulime alla arvutituppa, mina blogi kirjutama ja Aare tööd otsima. Muide, netis olek maksab 10.- 15 minutit.
Loodame varsti tööd leida, sest siit ära tulla küll ei tahaks, liiga palju on veel vaadata.
Pildid panen ka ülesse – fotoalbum.ee kasutaja – mannu1234.
Hong Kongis ei pidanud me eriti kaua ootama, umbes kaks tundi ja olimegi viimase lennuki peal. Sydneysse jõudsime umbes kell 22.00 kohaliku aja järgi (ajavahe on +9 tundi). Sydney tollist läbitulek oli õudne, meid kontrolliti nii palju, et mõtlesime tõsiselt juba tagasi koju lendamisele. Õnneks lasti meid ikka üle piiri.Valisime välja ööbimiskoha nende seast, mis olime endale märkmikusse kirjutanud ja proovisime gps´i pealt seda ülesse leida, aga kuna levi ei olnud, siis panime gepsu tagasi kotti ja hakkasime lennujaama infopunkti otsima. Leidsime infopunktist ukrainlase, kes juhatas meid marsa peale. Marsa juht oli hiinlane ja sõit lennujaamast maksis kokku 280.-. Jõudsime backbackersite d`lux hostelli. Võtsime kaheinimese toa kaheks nädalaks, kokku 10 000.-. Panime kotid tuppa ja läksime välja jalutama. Ilm oli selge ning sooja umbes 25 kraadi.
Avastasime, et elame täielikus getolinnas, kuna tänaval on umbes 6 striptiisiasutust, mille iga ukse ees seisab vähemalt kolm prostituuti. (pildil vaade tänavalt)
Üle tee meie elamiskohast on asutus, kus pokkerit saab mängida 24/7 ja üldse on inimesed mitte just eriti usaldusväärse olekuga. Sõime lähedal olevas McDonald'sis kõhu täis, kuna lennukis ei olnud me kumbki eriti söönud (Mc on peaaegu sama odav kui Eestis).Saime lennujaamast väikese Sydney kaardi ja läksime selle järgi lähedalolevasse parki. Kuulsime kohe puude otsas imelikke häälitsusi ja tuli välja, et need kuulusid suurtele nahkhiirtele (flying fox). Nad on umbes sama suured kui Eestis kajakad. Jalutasime veel natuke ringi ja kobisime siis uude koju magama.
Hommikul vara ajasin Aare ülesse (nüüdseks olen teda umbes 4 korda juba vara ülesse ajanud) ja seadsime sammud linna poole, mis asub meist umes 3 km kaugusel. Ilm oli vihmane aga soe, üle 20 kraadi. Vaatasime paari riietepoodi, kuid raha ei raatsinud raisata. Küll aga pidime ostma pistikutele üleminekud, kuna siinsed pistikupesad on teistsugused, need maksid 110.- tükk. Otsisime panka ja kohta kust telefonikaardid osta. Läksime mingisse suvalisse poodi sisse, kuid tuli välja, et see oli põhimõtteliselt maa-alune linn, täis erinevaid riidepoode ja söögikohti. Söögikohti on siin üldse meeletult palju, kaks korda rohkem, kui Eesti vanalinnas. Ostsime 40.- eest puuviljasalti, mis oli uskumatult hea. Leidsime mingi putkakese, kust saime endale telefonikaardid osta (Maili +61 0412562658, Aare +61 0411145493). Järgmisena suundusime panka, kus lasime endale pangakontod teha. Siin saab konto teha nii, et on kahepeale ühine konto, kuhu mõlemad saavad raha panna ja samal kontol on mõlemale inimesle säästukonto, mis on eraldi ja kogub 4% intressi. Sellise süsteemi valisimegi. Pangakaardid saame umbes nädala pärast kätte. Kaardid tehtud, hakkasime toidupoodi otsima, austraallaste ei ole need vist kõige populaarsemad. Lõpuks ühe leidsimegi linnas sees. Ostsime viis kottäit süüa ja majapidamistarbeid (söök on siin väga kallis, võipakk 40.-, pool latti vorsti 50.- sai 20.- jne) ning kõndisime nende kottidega 3 km koju. Järgmine päev avastasime, et meie kodust mingi paarsada meetrit asub ka üks toidupood :D. Kokku käisime ühe päeva jooksul linnas kolm korda, koguaeg jalgsi. Nägime puu otsas värvilisi papagoisid, neid samu, mida Eestis kalli raha eest müüakse. Läksime kella viie paiku õhtul magama ning tõusime öösel kella kahest ülesse (muidugi minu algatusel =) ) ja jalutasime kella viieni hommikul, siis keerasime uuesti magama.
Neljap hommikul tõusime kell 8 ülesse ja avastasime, et ilm on palju ilusam. Päike paistis ja sooja oli umbes 25 kraadi. Otsustasime, et tuleb ikka rannas ka ära käija. Bondi beach asub meie majast 6 km kaugusel.
Pakkisime rätikud sejakotti ja hakkasime kõndima (siiani oleme ainult kõndinud, Aarel on labajala lihase venitus ja minul suured vesivillid päkal). Randa jõudsime umbes kella ühe paiku, sest läksime vahepeal valesti ja tegime üsna suure ringi. Liiv oli ilus valge ja vesi rohekas sinine. Tuul oli üsna suur, ning lained hiiglaslikud – kui inimesed seisid põlvini vees, siis laine oli üle pea. Vesi oli nii külm, et ujuma me kumbki ei läinud, aga päikest võtsime küll. Umbes tunni pärast ajasime ennast püsti, sest kõhud läksid tühjaks. Avastasime, et rannamajas oli muuseum Bondi beachil asuvast loomastikust. Pilet oli 100.- nägu, otsustasime minna. Loomi oli suhteliselt vähe, enamus ekspeditsiooni tuli telekast. Aga nägime haipojad ja meritähed ikkagi ära. Mõtlesime kohe, et peame kuskilt snorgeldamisvarustuse ostma, sest siine veeloomiastik on ikka väga kirev. Edasi läksime kodu poole. Leidsime tee pealt veel mingi pargi, kus puude otsas oli valged papagoid ja selle juures asuvas jahisadamas nägime vees parvede kaupa kalu. Sõime alles kodu juures asuvas Subway´s (suur sai, mille vahele saad ise asju vaida, nt erinevaid lihasid, juuste, juurvilju ja kastmeid, meeletult hea ;), kokku suur sai ja kaks jooki maksid 175.-). Kõhud täis, läksime magama, kell oli umbes 19.00. Umbes kell 5 täna hommikul tõusime ülesse, vedelesime tükk aega voodis Austraalia uudiseid vaadates, ja lõpuks tulime alla arvutituppa, mina blogi kirjutama ja Aare tööd otsima. Muide, netis olek maksab 10.- 15 minutit.Loodame varsti tööd leida, sest siit ära tulla küll ei tahaks, liiga palju on veel vaadata.
Pildid panen ka ülesse – fotoalbum.ee kasutaja – mannu1234.
pühapäev, 7. märts 2010
Ja seiklused hakkasid...
Täna on siis 8. märts ja esmaspäev.. Juba neljapäeval pakkisime asjad ära, et näha kas on veel mingit kohvrit vaja. Lõpuks otsustasime, et ühest spordikotist, õlakotist ja seljakotist piisab, et kahe inimese aastased riidevarud ära mahutada.
Mõtlesime, et ei hakka kuskil mingit istumist tegema, lähme vaikselt minaema. Aga lõpuks istusime neljapäeval Kädi, Kerli, Oliveri, Rasmuse, Sannu, Karoli ja Herkiga (kallid sugulased), reedel Jaana, Intsu ja Sille, Kendy hakatusel nende ja Teedu, Teedu naise ja Tartsiga Loftis (armasad sõbrakesed); laupäeval Kaili, Kädi, Kerli, Karoli ja Oliveriga Kaili juures (veel kord sugulastega) ning pühapäeval kodus Aare perega. Nii palju siis meie vaiksest äraminekust :D.
Eile võtsime oma kodinad (õnneks neid polnud eriti palju) ja tulime Tallinna lennujaama. Aare ema ja isa tõid meid ära ja kõik sugulased tulid lehvitama. Põhimõtteliselt suguvõsa kokkutulek :). Kõiki kallistades ei tulnudki pisarat silma, nutma hakkasin alles siis kui olime turvaväravatest läbi läinud, nii kurb hakkas. Pakkusin isegi Aarele, et veel võime koju tagasi minna..
21.30 istusime juba lennukis ja lendasime Soome poole. Olime mõlemad hirmujutte kuulnud sellest, et kõrvad lähevad lukku ja pea hakkab valutama lendu tõusmisel ning maandumisel, aga ei olnud midagi nii õudne. Lennuk oli suhteliselt väike, mõlemal pool kahekohalised istmeread. Õhku tõusmisel ja maandumisel oli vaade lihtsalt super, sest väljas oli pime ja linn säras tuledes. Umbes 22.00 olid meie jalad juba Soome pinnal. Jälle minek läbi turvaväravate ja siis kaua ootamist, kokku ootasime üle kolme tunni, sest tuli välja, et meie lennuk ei lenda, tehnilise rikke tõttu. Lõpuks viidi kõik inimesed bussiga lennujaamast hotelli.Magama saime vist umbes kella kolme paiku.
Mõnes mõttes oli hea, et lennuk ei läinud, saime veel pesemas käija ning mõnusas suures voodis puhata. Hommikul kell 7.00 oli äratus, et hommikust süüa ja siis bussi peale kell 8.30 ning jälle lennujaama. Läksime oma piletitega registratuuri. Ja juba jälle mingi jama, meie broneeringud sai ilusti ära teha, aga süsteemi vea tõttu ei saanud Aare pardakaarti Hong Kongist Sydneysse välja printida. Jah, ma kirjutasin õigesti, enam ei lähe me Bankoki, vaid hoopis Honk Kongi. Nii et veel üks muudatus meie reisis.
Praegu istume Helsingi lennujaamas ja ootame lennukile minekut, mis juhtub umbes kell 16.20. Natukene on veel aega, kõigest 6 tundi. Algus on igatahes juba seikluste rohke :D.
Mõtlesime, et ei hakka kuskil mingit istumist tegema, lähme vaikselt minaema. Aga lõpuks istusime neljapäeval Kädi, Kerli, Oliveri, Rasmuse, Sannu, Karoli ja Herkiga (kallid sugulased), reedel Jaana, Intsu ja Sille, Kendy hakatusel nende ja Teedu, Teedu naise ja Tartsiga Loftis (armasad sõbrakesed); laupäeval Kaili, Kädi, Kerli, Karoli ja Oliveriga Kaili juures (veel kord sugulastega) ning pühapäeval kodus Aare perega. Nii palju siis meie vaiksest äraminekust :D.
Eile võtsime oma kodinad (õnneks neid polnud eriti palju) ja tulime Tallinna lennujaama. Aare ema ja isa tõid meid ära ja kõik sugulased tulid lehvitama. Põhimõtteliselt suguvõsa kokkutulek :). Kõiki kallistades ei tulnudki pisarat silma, nutma hakkasin alles siis kui olime turvaväravatest läbi läinud, nii kurb hakkas. Pakkusin isegi Aarele, et veel võime koju tagasi minna..
21.30 istusime juba lennukis ja lendasime Soome poole. Olime mõlemad hirmujutte kuulnud sellest, et kõrvad lähevad lukku ja pea hakkab valutama lendu tõusmisel ning maandumisel, aga ei olnud midagi nii õudne. Lennuk oli suhteliselt väike, mõlemal pool kahekohalised istmeread. Õhku tõusmisel ja maandumisel oli vaade lihtsalt super, sest väljas oli pime ja linn säras tuledes. Umbes 22.00 olid meie jalad juba Soome pinnal. Jälle minek läbi turvaväravate ja siis kaua ootamist, kokku ootasime üle kolme tunni, sest tuli välja, et meie lennuk ei lenda, tehnilise rikke tõttu. Lõpuks viidi kõik inimesed bussiga lennujaamast hotelli.Magama saime vist umbes kella kolme paiku.
Mõnes mõttes oli hea, et lennuk ei läinud, saime veel pesemas käija ning mõnusas suures voodis puhata. Hommikul kell 7.00 oli äratus, et hommikust süüa ja siis bussi peale kell 8.30 ning jälle lennujaama. Läksime oma piletitega registratuuri. Ja juba jälle mingi jama, meie broneeringud sai ilusti ära teha, aga süsteemi vea tõttu ei saanud Aare pardakaarti Hong Kongist Sydneysse välja printida. Jah, ma kirjutasin õigesti, enam ei lähe me Bankoki, vaid hoopis Honk Kongi. Nii et veel üks muudatus meie reisis.
Praegu istume Helsingi lennujaamas ja ootame lennukile minekut, mis juhtub umbes kell 16.20. Natukene on veel aega, kõigest 6 tundi. Algus on igatahes juba seikluste rohke :D.
Tellimine:
Postitused (Atom)