Sinna sõites nägime suurt sisalikku üle tee jooksmas, ja tagasi sõites hüppas känguru üle tee. Kose juures puude all nägime umbes kahe meetrist ussi. Nii et metsikust loodusest puudu ei tule. Fate töötab jäätise kohvikus ja ta pidi seal olema kell 15.00, Dane töötab kruiiside müüjana ning ta pidi kell 16.00 tööl olema. Igatahes sõime Fate´i juures jäätised ja viisime Dane´i tööle. Ise läksime kalale. Seal väga huvitav ei olnud, ainult väiksed kalad lõid sulpsu. Mingi hetk tõmbas Aare krabi välja, kes oli kuidagi suutnud ennast tamiili külge kinni pusida, õigemini kaks krabi, sest teine püüdis esimest vette tagasi tõmmata. Kui ta sai aru, et on ikkagi väiksem ja nõrgem kui Aare, jooksis ta vee poole ning natuke enne vett jäi seisama (ilmselt sai õhk otsa). Aare päästis ka teise krabipoisi lahti, ka tema jooksis kiiresti vee poole, aga vahetult enne veepiiri jäi seisma. Aitasime nad mõlemad vette, nägime vaid kuidas nad üksteisest kinni hoides tumedusse kadusid. Mingi hetk pakkisime asjad kokku ja läksime Dane´i töökohta, niisama hindasid uudistama. Dane rääkis ühest heast kruiisist (Sisksa - nii purjeka kui kruiisi nimi), ja hakkas meile kohe seda pakkuma. Ja juba ta helistas, küsis reedese kruiisi kohta (kaks päeva, üks öö), muidugi, nagu saatuse kiuste olid ainult kaks viimast kohta vabad. Lõpuks helistasime ülemusele ja küsisime, et millal tööle minema peab, tema muidugi ei teadnud. Kui ütlesime põhjuse, miks teada tahame oli vastus - muidugi minge, pole mingit tööd. Ülimalt tore ülemus on meil, umbes 70 aastane vanatädike. Nojah, maksime siis piletid ära ( 4800.- piletid ja 1200.- sukeldumine). Umbes kell kümme õhtul sõitsime kodu poole, mõeldes, et kas tegime ikka õigesi, sest vesi snorgeldamiseks ja sukeldumiseks on üsna külm. Koju sõitsime maanteel umbes 60 km tunnis, kuna põllud olid märjad ei tahtnud ka vallabid (väikesed üliarmsad kukkurloomad) 
seal sopa sees olla ja kogunesid tee äärde, neid oli lihtsalt nii palju, et kokku lugeda ei jõudnud. Hommikul kell 6.00 ülesse ja minek. Ilm oli üsna külm. Kell kaheksa sõitsime purjekaga, kus oli 14 reisijat ja kolm meeskonna liiget, sadamast välja. Tuul oli väga tugev ja lained nii
kõrged, et kuivaks ei jäänud meist keegi. Esimene sihtkoht – White Hevean. Saar näeb üsna tavaline välja, aga kui jõudsime vaate- platvormile olid vist kõigi suud imestusest lahti. Vabustav vaade – ülivalge liiv ja sinisinine ookean.
Meile räägiti, et aborigeenidele, kes seal kunagi elasid, on see rüvetatud maa. Põhjus väga lihtne, valged mehed, kes sinna saarele jõudsid, vägistasid aborigeenide naisi. Puhkes sõda, mille lõpptulemus oli see, et aborigeenid pakkisid oma asjad ja enam White Heavenile jalga ei tõsta. Igatahes, see rand on maailma kolmas kõige ilusam koht ning samuti ka maailma puhtaim rand. Seal anti meile aega kahjuks ainult tunnikese, siis seilasime edasi. Nägime ka delfiine, aga kahjuks üsna kaugelt. Vaatasime Austraalia ilusat mägist loodust ja erinevaid saari. Seejärel viidi meid snorgeldama. Varustus anti sealt, aga kuna meie enda varustus on parem, mõtlesime, et oleks võinud selle kaasa võtta. Üks meeskonna liige istus pisikeses paadis ja loopis kaladele saia. Neid oli meeletult. Aare proovis just fotokat paika sättida, hoides paadi servast kinni, kui see paadimees ütles talle, et suur kala on sinu jalgade all. Mina muidugi mõtlesin, et jajah, usun, usun. Aga kui vette vaatasin ujus see tohutult suur kala (Humphead Wrasse),
kes oli natukene väiksem kui mina, minu suunas. Inimesti nad ei ründa, tundus, et talle isegi meeldib seltskond, sest Aare lõi teda kogematta jagala, aga ta tuli ikka tagasi. Kogemus missugune. Edasi suundusime kuskile lahesoppi ööbima. Õhtul vaatasime ilusat päikeseloojangut. Magasime purjekal (tunne oli nagu pisikesel riiulil). Hommikul tõusime ülesse, tegime kohvi ja istusime purjeka tekil. Ilm oli üllatavalt soe, kell oli umbes 7.00, aga kõik olid lühikestes riietes. Järsku hüüdis kapten- vaalad!
Ja seal nad olid, umbes 50 meetri kaugusel meist, ema ja poeg! Vapustav! Hommikul kohvi kõrvale vaalade hingamist kuulata! Vaatasime neid umbes pool tundi ja siis suundusime natukene maad edasi. Seal ootas meid sukeldumismeeskond teise paadiga. Mina, Aare ja veel kaks prantsuse tüdrukut läksime sukelduma, teised jäid snorgeldama. Meie elu esimene sukeldumine! Jehuuu! Mõlemad nautisime seda täiel rinnal ning tahame kindlasti uuesti minna. Nägime veel kord seda suurt sinist kala, ja ka palju väiksemaid kalu. Korallid olid meie ümber nagu seinad.. Kahjuks pilte teha ei saanud, sest meie fotokaga saab ainult 10 m sügavusele minna, meie aga läksime 12 Vee all olime umbes pool tundi, kui tagasi purjekale jõudsime lõdisesime külma pärast. Edasi viidi meid Black Islandile haipoegi otsima, aga kahjuks ei näinud me ühtegi haid. Seejärel sõitsime mootori abiga (kuna tuult eriti ei olnud) sadamasse tagsi. Tagasi sõites nägime purjevõistluse purjekaid, neid oli meeletult palju. Siin on igaaastane suursündmus. Kõik kõndisid sadamast kurvalt kodude poole, sest kaks toredat päeva olid seljataga ning argipäev surus peale.. Ja meie mõtlesime sellele, et järgmisel päeval tööle küll minna ei taha. Siis tuli veel muidugi välja, et teised olid juba laupäeval töödanud. Kahepeale kaotasime umbes 1500.- (sellega, et tööle ei läinud), aga see trip oli seda väärt.
Kolisime jälle. Nüüd oleme uues majas juba nädalakese elanud. Kanada tüdruk (Mariah) pakkus, et äkki tahame tulla suuremasse majja, kus ka üür on väiksem. Nüüd olemegi siis siin, maksame nädalas 1350.-, maja on ilus, uus, basseiniga ja jube suur. Elame siin seitsmekesi – üks iiri paar – Crease ja Tim, kanada tüdruk - Mariah ja veel üks paar – iirlane Doug ja austraalanna Beccy. Tööd on meil veel umbes kaheks kuuks ja siis peame edasi vaatama mis teeme. Ilmselt Taisse ei lähe (nagu algne plaan oli), mõtlesime, et sõidame äkki natuke Austraalias ringi. Eks Paistab...
