Mõte Austraaliasse minna tekkis Aarel kui nad Leifi ja Raksiga nõmmel tööl olid, kirudes Eesti mõtetut ilma ja paigalseisvat elu. Täpsemalt rohkem ei mäletagi, kuid tean, et Aare hakkas ka mulle ajama, et lähme, seal hea elu ja kogemuse võrra saaks ikka rikkamaks. Mingi hetk oligi otsus tehtud ja 14. juuni hakkasime viisasid taotlema. See ei olnudki nii kerge protseduur, nagu alguses arvanud olime... Mõnest inglise keelsest sõnast ei saanudki muud moodi aru, kui tuli netist tõlget otsida. Veetsime peaaegu terve ilusa suvepäeva toas erinevate arvutite taga istudes, püüdes viisade tegemisega hakkama saada. Kuidagi see lõpuks õnnestuski. Viisad maksid kokku umbes 3400.-, oleks kallimakski läinud, kui oleksime pidanud ka kopsupildid tegema (800.- inimene), kuid õnneks just siis muudeti seadus ära ja otsustati, et enam ei ole vaja Austraalia viisade tegemiseks kopsupilti. Viisade avaldus tehtud jäime vastust ootama. Vahepeal saadeti veel kiri mingi lisaküsimusega, vastasime ka sellele, kuid me saatsime vastuse ilma kirjata mis nemad olid saatnud. Seega ei pannud nad pilti kokku ja saatsid kirja uuesti. Ja nii mitu korda. Lõpuks küsisin Eyviselt (minu klassiõde) abi ja tänu temale saime ka selle asjaga ühele poole. Umbes kuu aega hiljem tuligi mailile kiri, et viisade taotlus on rahuldatud! Olime nii õnnelikud! Mõtlesime, et sügisel lähme, et võtan koolist akadeemilise, lähme aastaks ära ja kui tagasi tuleme saab ju kooliga jätkata. Plaan oli juba täiesti kindel ja me mõlemad elasime Austraalia sooja ilma lainel. Isegi koolis õpetajatega ja direktoriga oli kõik räägitud. Mingi hetk aga said mu klassikaaslased teada, et plaanin poole kooli pealt ära minnna ja neile see mõte ei meeldinud. Ühel õhtul kui ootasime allkirju, et koolis ära koju saaks minna võtsid nad mu tõsiselt ette, rääkides kui mõtetu on ära minna, et kooli lõpuni on ju nii vähe aega ja et ma kindlasti ei viitsi enam edasi õppida kui tagasi tuleme. Ma olin seda muidugi ka ise mõelnud, kuid nende ütlused panid mu tõsisemalt mõtlema. Rahadega oli ka kitsas, sest vahepeal tuli veel minu hambaarsti jama.. (kes ei tea, siis hammaste korda tegemine läks kokku 80 000.- maksma, suht masendav, ma tean) Igatahes rääkisime Aarega ja jõudime järeldusele, et mõtekam on kool ära lõpetada ja siis minna. Peale seda vajus Austraalia mõte kuidagi ära, arutasime ja mõtlesime küll, kuid pigem nii, et kui kõik hästi läheb, siis pakime kohvrid ja teeme minekut, aga loota ei julgenud midagi. Nüüd on mul kool lõppemas ja soov Eestist ära saada on ainult suurenenud.. Uurisime vahepeal koguaeg lennuki piletite hindu. Umbes nädal tagasi leidsime ka sobiva pakkumise matkapunkt.ee'st. 16. jaanuar teadvustas Aare mulle, et broneeris piletid ja 18. jaanuar ostis ta need ära. Umbes 20 000.- kaks inimest, üks ots. Ära sõidame siis 7. märts ja kui hästi läheb ning me seal hakkama saame, siis lähme vähemalt aastaks. Austraaliasse minek - 7. märts istume Ülemistelt kell 21.30 lennukile ja sõidame Helsinki lennujaama, seal oleme 22.05, ainult 35 minutit lennusõitu. 7. märts 23.50 istume Bankoki lennukile, mis jõuab kohale 14.35 ehk 9.45 tundi lennukiga sõitu. 17.15 8. märts istume Sydney lennukile, mis maandub seal kell 6.05 9. märts, ehk 9.00 tundi veel lennusõitu. Kõige naljakam on see, et me Aarega kumbki pole kunagi lennukiga sõitnud, nüüd saame seda teha üle 19 tunni, peaaegu järjest. Igatahes mõtleme juba mis kaasa võtta, otsime vaikselt tööd ja ootame minekut. =)